Varahommikul sõitis pereisa batuudile järgi, samal ajal kui pereema köögis askeldas ja peolaua pärast võitles nagu tõeline peakokk.
Õnneks ei võtnud me kohe mingit hiiglaslikku monstrumit. “Eks me natuke vaatasime seda kokkuvolditud batuuti ka nagu inimesed, kes ostsid IKEA kapi ilma juhendita.” 😄
“See asi küll sinna kotti enam tagasi ei lähe…” 😂”
Esimeseks batuudiks oli seesama Väike Takistusrada, mis on tänaseni meie valikus olemas.
Poiss kutsus kohale korraliku seltskonna ja kuna samal ajal lõppes ka suvevaheaeg, siis otsustasime teha peo korralikult meeldejääva.
Ja no lapsed…
need panid batuudil sellise hooga ringi, et higimullid olid otsa ees. 😄
Takistusrada oli ideaalne – keegi ei jäänud nurka lõksu, kõik jooksid ringiratast nagu väikesed energiapommid.
Batuudi kõrval käis jalgpall, julgemad käisid tünnisaunas ja hoov elas täiel rinnal.
Aga nüüd kõige tähtsam küsimus…
Kus oli tort? 🎂
Ei olnudki. 😄
Pereema ütles täiesti õigesti:
“Lapsed ei hooli sellest tordist nagunii.”
Ja ausalt? Tal oli õigus.
Suitsuahjust tulid hoopis suitsukana ja vorstikesed.
Ahjust aga värsked kaneelisaiad.
Üks laps mugis saia ja ütles suurte ampsude vahele:
“Isetehtud saiad on ikka kõige paremad!” 😄
See oli parem kompliment kui mistahes Michelini tärn.
Poiss tahtis sünnipäevaks ninja-teemalist pinjatat.
Pereema pani oma osavad näpud tööle ja meisterdas rohelise kommipommi valmis.
Ja ma ei tea, kuidas lapsed sellest ALATI aru saavad…
aga niipea kui pinjata õunapuu otsa riputati, läksid kõigil silmad särama nagu oleks kulda leitud. 😄
Obadusi anti ikka omajagu enne kui kommisadu lõpuks tuli.
Aga kui tuli…
siis läks lahti täielik ellujäämismäng. 🍬😂
Lapsed sukeldusid kommide poole nagu homset päeva poleks.
Ja siis…
kuskilt kaugusest hakkas kostuma jäätiseauto muusika. 🍦
Lapsed jäid hetkeks täiesti vait.
Segadus. Vaikus.
Ja siis:
“JÄÄTISEAUTOOOOOOO!”
Hoovi sõitis jäätiseauto ja lapsed olid sekundiga rivis nagu sõjaväes. 😄
Ausalt?
See oli geniaalne lahendus tordi asemel.
Päike paistis, ilm oli soe ja jäätis läks peale nagu rusikas silmaauku.
Aga kuna lastele sai juba korralik kogus suhkrut sisse söödetud, siis tuli see energia ka kuidagi ära kulutada. 😅
Pereisa tõmbas kile maha, aiavoolik tööle ja valmis oligi vesiliug.
Hoovis kostis laste kilkeid ja siis kõlas lause, mis jäi kummitama veel pikaks ajaks:
“SEE ON MAAILMA PARIM PIDU!”
Kui õhtu lõpuks lapsed väsinult autosse ja vanemad koju sõitsid, jäi hoovi korraga täielik vaikus.
Aga see oli selline hea vaikus. Selline tunne, et midagi ägedat just juhtus.
Kõik oli õnnestunud.
Aga pereisal kumises see “maailma parim pidu” veel mitu päeva kõrvus edasi.
Ja siis tuli mõte…
“Kuule… aga kui palju need batuudid üldse maksavad?” 😄
Mõeldud jälle… tehtud jälle.
Tellisime esimese oma batuudi.
Ja sealt hakkas kõik täiesti loomulikult edasi kerima.
Kuskilt tekkis järsku nimi:
BATUUDI HUNT 
Ja siis sündis ühel ööl ka logo.
Pereisa vaatas kõrvalt ja sai aru:
“Nojah… nüüd vist enam nalja ei ole.” 😂
Sellest hetkest läks tegutsemiseks. Batuudihunt ei sündinud suure äriplaani, investorite ega uhkete kontoritega. 😄
Pere säästud läksid lihtsalt käiku ja mõte tundus korraga liiga äge, et seda tegemata jätta.
Üks batuut sai kaheks.
Kaks said kolmeks.
Ja kuidagi üleöö hakkas kõik kasvama täpselt nii, nagu see pidigi minema.
Nii sündiski Batuudihunt. ❤️
